Konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta

Vastu võetud 17.12.1979

Eesti Vabariik ühines konventsiooniga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aaasta 26. septembri otsuse alusel (RT 1991, 35, 428).

Käesolevast konventsioonist osavõtvad riigid,

arvestades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri on taaskinnitanud usku inimese põhiõigustesse, inimisiksuse väärikusse ja väärtustesse ning meeste ja naiste võrdõiguslikkusse;

arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsioon kinnitab, et diskrimineerimine on lubamatu, ning kuulutab, et kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt ning et igal inimesel peavad olema kõik selles deklaratsioonis väljakuulutatud õigused ja vabadused ilma igasuguse vahetegemiseta, sealhulgas vahetegemiseta soo järgi;

arvestades, et rahvusvahelistest paktidest osavõtvatel riikidel lasub kohustus tagada meestele ja naistele võrdne õigus kasutada kõiki majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi, kodaniku- ja poliitilisi õigusi;

pidades silmas rahvusvahelisi konventsioone, mis on sõlmitud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja spetsialiseeritud asutuste egiidi all, et kaasa aidata meeste ja naiste võrdõiguslikkusele;

võttes samuti arvesse resolutsioone, deklaratsioone ning soovitusi, mida Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja spetsialiseeritud asutused on vastu võtnud meeste ja naiste võrdõiguslikkusele kaasaaitamiseks;

olles mures seetõttu, et nendele erinevatele dokumentidele vaatamata esineb endiselt naiste märkimisväärset diskrimineerimist;

pidades meeles, et naiste diskrimineerimine rikub võrdõiguslikkuse ja inimväärikuse austamise põhimõtet, takistab naiste meestega võrdset osalemist oma riigi poliitilises, ühiskondlikus, majandus- ja kultuurielus, pidurdab ühiskonna ja perekonna heaolu kasvu ning raskendab naiste võimaluste täiuslikku avamist oma riikgi ja inimkonna hüvanguks;

olles mures seepärast, et vaestes oludes on naistel kõige raskem toiduaineid, arstiabi, haridust, kutsealast ettevalmistust ja tööd saada, samuti muid vajadusi rahuldada;

olles veendunud, et võrdsusel ja õiglusel rajaneva uue majanduskorra kehtestamine aitab oluliselt kaasa meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamisele;

rõhutades, et meeste ja naiste õiguste täielikuks realiseerimiseks on vajalik apartheidi, iga liiki rassismi, rassilise diskrimineerimise, kolonialismi, neokolonialismi, agressiooni, välismaise okupatsiooni ja ülemvõimu ning riikide siseasjadesse sekkumise likvideerimine;

kinnitades, et rahvusvaheline rahu ja julgeoleku kindlustamine, rahvusvaheline pingelõdvenemine, kõigi riikide koostöö olenemata nende sotsiaalsest ja majanduslikust süsteemist, üldine ja täielik diskrimineerimine, eriti tuumadesarmeerimine range ja efektiivse rahvusvahelise kontrolli all, õigluse, võrdsuse ja vastastikuse kasu printsiipide juurdumine riikidevahelistes suhetes ning koloniaalikke või välismaise okupatsiooni all olevate rahvaste enesemääramise ja sõltumatuse õiguse realiseerimine, samuti riikide suveräänsuse ja territoriaalset terviklikkuse austamine aitavad kaasa sotsiaalsele progressile ja arengule ning soodustavad selle tulemusena meeste ja naiste täieliku võrdsuse saavutamist;

olles veendunud selles, et riigi täielik areng, kogu maailma heaolu ja rahuüritus nõuavad, et naised osaleksid kõigis valdkondades maksimaalselt ja võrdselt meestega;

arvestades, et naised annavad perekonna heaolu saavutamisse ja ühiskonna arengusse suure panuse, mida pole senini vääriliselt hinnatud, arvestades emaduse sotsiaalset tähendust ning mõlema vanema osa perekonnas ja laste kasvatamisel ning tõdedes, et naiste osa soo jätkamisel ei tohi põhjustada diskrimineerimist, sest laste kasvatamine nõuab meeste ja naiste ning kogu ühiskonna ühist vastutust;

pidades meeles, et meeste ja naiste täieliku võrduse saavutamiseks on vaja muuta nii meeste kui ka naiste traditsioonilist osa perekonnas ja kogu ühiskonnas;

olles kindlalt otsustanud ellu viia põhimõtted, mis on sätestatud deklaratsioonis naiste diskrimineerimise likvideerimise kohta ning rakendada abinõusid sellise diskrimineerimise likvideerimiseks kõigis tema vormides ja ilmingutes;

on kokku leppinud alljärgnevas:

I osa

1. artikkel

Käesolevas konventsioonis tähendab mõiste «naiste diskrimineerimine» mis tahes vahede või erandite tegemist või piiranguid soo järgi, mille eesmärgiks on luua olukord, kus inimõiguste ja põhivabaduste olemasolu naistel tunnistatakse vähem või üldse mitte, kus naistel on vähem võimalusi või puuduvad võimalused kasutada või realiseerida inimõigusi ja põhivabadusi poliitikas, majanduses, sotsiaal-, kultuuri-, tsiviil- või mis tahes muus valdkonnas meeste ja naiste võrdõiguslikkuse alusel olenamata nende perekonnaseisust.

2. artikkel

Osavõtvad riigid mõistavad hukka naiste diskrimieerimise kõigis selle vormides, lepivad kokku, et nad hakkavad viivitamatult kõigi võimalike vahenditega ellu viima naiste diskrimineerimise likvideerimisele suunatud poliitikat ning kohustuvad selleks:
(a) võtma meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtte oma riikide põhiseadustesse või muudesse vastavatesse seadustesse, kui seda pole veel tehtud, ning kindlustama seaduste ja teiste vahendite abil selle põhimõtte praktilise elluviimise;
(b) kehtestama vastavad seadusandlikud ja muud meetmed ning vajaduse korral ka sanktsioonid, mis keelavad naiste igasuguse diskrimineerimise;
(c) kehtestama naiste ja meeste õiguste kaitse võrdsetel alustel ning kindlustama riigi kompetentsete kohtute ja teiste riigiasutuste abiga efektiivse kaitse igasuguste diskrimineerimisaktide vastu;
(d) hoiduma mis tahes diskrimineerimisaktidest või -toimingutest naiste suhtes ning tagama, et riigiorganid ja -asutused tegutseksid vastavalt sellele kohustusele;
(e) rakendama kõiki vastavaid abinõusid, et likvideerida naiste diskrimineerimine mis tahes isiku, organistasiooni või ettevõtte poolt;
(f) rakendama kõiki vastavaid abinõusid, et ära muuta või tühistada kehtivad seadused, määrused, tavad ja praktika, mis kujutavad endast naiste diskrimineerimist;
(g) tühistama kõik oma kriminaalseadusandluse sätted, mis kujutavad endast naiste diskrimineerimist.

3. artikkel

Osavõtvad riigid rakendavad kõigis valdkondades, eriti poliitikas, ühiskondlikus elus, majanduses ja kultuuri alal kõiki vastavaid meetmeid, ka seadusandlikke, et tagada naiste igakülgne areng ja progress, et kindlustada neile meestega võrdsetel alustel inimõiguste ja põhivabaduste realiseerimine ja kasutamine.

4. artikkel

1. Osavõtvate riikide poolt ajutiste eriabinõude rakendamist meeste ja naiste tegeliku võrdõiguslikkuse kiiremaks saavutamiseks ei loeta käesoleva konventsiooni tähenduses diskrimineerivaks, kuid see ei tohi mingil moel kaasa tuua ebavõrdsete või diferentseeritud standardite säilimist; kui võimaluste ja suhtumise võrdsus on saavutatud, tuleb need abinõud tühistada.

2. Kui osavõtvad riigid rakendavad eriabinõusid emaduse kaitseks, kaasa arvatud käesolevas konventsioonis sisalduvad abinõud, ei loeta seda diskrimineerivaks.

5. artikkel

Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid abinõusid, et:
(a) muuta meeste ja naiste käitumise sotsiaalseid ja kultuurilisi mudeleid, et välja juurida eelarvamused ning kaotada tavad ja kogu muu praktika, mis rajanevad ideel, et üks sugu on mittetäisväärtuslik või teisest üle, või ideel, et mehed ja naised peavad täitma stereotüüpseid rolle;
(b) tagada, et kasvatus perekonnas sisaldaks õige arusaamise emadusest kui sotsiaalsest funktsioonist ning tunnistaks meeste ja naiste ühist vastutust oma laste kasvatamise ja arengu eest, kusjuures laste huvid on kõikidel juhtudel domineerivad.

6. artikkel

Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid meetmeid, kaasa arvatud seadusandlikke, et ära hoida igasugune naistega kauplemine ja naiste prostitutsiooni ekspluateerimine.

II osa

7. artikkel

Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid abinõusid, et likvideerida naiste diskrimineerimine riigi poliitilises ja ühiskondlikus elus, eriti kindlustavad nad naistele meestega võrdsetel tingimustel õiguse:
a) hääletada kõikidel valimistel ja avalikel referendumitel ning olla valitud kõigisse avalikult valitavatesse organitesse;
b) võtta osa valitsuse moodustamisest ja tema poliitika teostamisest ning olla riiklikel ametikohtades, samuti õiguse teostada kõiki riiklikke funktsioone riigivalitsemise kõigil tasanditel;
c) võtta osa valitsusevälistest organisatsioonidest ja assotsiatsioonidest, mis tegelevad riigi ühiskondliku ja poliitilise elu probleemidega.

8. artikkel

Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid meetmeid, et tagada naistele võimalus võrdsetel tingimustel meestega ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta esindada oma valitsust rahvusvahelisel tasemel ja võtta osa rahvusvaheliste organisatsioonide tööst.

9. artikkel

1. Osavõtvad riigid annavad naistele meestega võrdsed õigused kodakondsuse omandamisel, muutmisel ja säilitamisel. Eriti tagavad nad, et ei abiellumine välismaalasega ega mehe kodakondsuse muutmine abielu ajal ei tooks automaatselt kaasa naise kodakondsuse muutmist, ei muudaks teda kodakondsuseta isikuks ega sunniks teda võtma mehe kodakondsust.

2. Osavõtvad riigid tagavad naistele võrdsed õigused nende laste kodakondsuse suhtes.

10. artikkel

Osavõtvad riigi rakendavad kõiki vastavaid meetmeid, et likvideerida naiste diskrimineerimine ja tagada neile meestega võrdsed õigused hariduse valdkonnas, tagades eriti meeste ja naiste võrdsuse alusel:
(a) ühesugused tingimused elukutse ja eriala valikuks, ühesugused võimalused hariduse ja diplomi saamiseks kõigi kategooriate õppeasutustes maal ja linnas; see võrdsus tagatakse nii koolieelse üld-, eri- ja tehnilise kõrghariduse kui ka iga liiki kutsealase ettevalmistuse osas;
(b) ühesugused õppeprogrammid, ühesugused eksamid, ühesuguse kvalifikatsiooniga õpetajad, võrdse kvaliteediga kooliruumid ja sisseseade;
(c) õpetuse kõigilt tasanditelt ja kõigist vormidest meeste ja naiste rolli mis tahes stereotüüpkontseptsiooni kõrvaldamine sel teel, et soodustatakse ühist õpetust ja muid selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitavaid õpetamise liike, sealhulgas ka sel viisil, et revideeritakse õppevahendeid ja kooliprogramme ning kohaldataksetakse õpetamismeetodeid;
(d) ühesugused võimalused stipendiumide ja muude haridustoetuste saamiseks;
(e) ühesugused võimalused juurdepääsuks hariduse jätkamise programmidele, sealhulgas ka programmidele kirjaoskuse levitamiseks täiskasvanute hulgas ja funktsionaalkirjaoskuse omandamiseks, mille eesmärgiks on võimalikult kiiresti vähendada igasugust vahet meeste ja naiste teadmiste vahel;
(f) neidude arvu vähendaminise, kes kooli ei lõpeta, ning programmide väljatöötamise neidude ja naiste jaoks, kes on enneaegselt koolist lahkunud;
(g) ühesugused võimalused aktiivselt osaleda spordi- ja kehalise ettevalmistuse üritustes;
(h) juurdepääsu harivale eriinformatsioonile, mis aitab kaasa perekonna tervise ja heaolu tagamisele, sealhulgas informatsioonile ja konsultatsioonidele perekonna planeerimise kohta.

11. artikkel

1. Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid abinõusid, et likvideerida naiste diskrimineerimine tööhõive valdkonnas ja tagada meeste ja naiste võrdsed õigused, eriti:
(a) õigus tööle kui kõigi inimeste võõrandamatu õigus;
(b) õigus ühesugustele tingimustele töölevõtmisel, sealhulgas sellele, et töölevõtmisel kohaldatakse ühesuguseid valikukriteeriume;
(c) õigus elukutset või tegevusala vabalt valida, õigus ametiredelil tõusta ning olla tööhõivega kindlustatud, samuti õigus kõigile töösoodustustele ja -tingimustele, õigus saada kutsealast ja täiendavat ettevalmistust, sealhulgas ka õigus olla õpilane või saada kõrgema taseme kutsealast ettevalmistust ja regulaarset täiendavat ettevalmistust;
(d) õigus võrdsele tasustamisele, kaasa arvatud soodustused, võrdsetele tingimustele võrdse töö puhul, samuti võrdsele suhtumisele töö kvaliteedi hindamisel;
(e) õigus sotsiaaalkindlustusele, eriti pensionile mineku või töötaoleku korral, haiguse, invaliidsuse ja vanaduse korral ning muudel töövõime kaotuse juhtudel, samuti õigus palgalisele puhkusele;
(f) õigus tervisekaitsele ja ohututele töötingimustele, eriti tingimustele soo jätkamise funktsiooni sälitamiseks.

2. Et ära hoida naiste diskrimineerimist abielusoleku või emaduse tõttu ning efektiivselt tagada nende õigust tööle, rakendavad osavõtvad riigid vastavaid abinõusid, et:
(a) keelata sanktsioonide ähvardusel töölt vallandamine raseduse või rasedus- ja sünnituspuhkuse tõttu ning vallandamisel diskrimineerimine perekonnaseisu tõttu;
(b) kehtestada palgalised või nendega võrreldavate sotsiaaltoetustega puhkused, kusjuures säilub endine töö- või ametikoht ja sotsiaaltoetus;
(c) ergutada vajalike täiendavate sotsiaalteenuste osutamist, eriti lasteasutuste võrgu loomise ja laiendamise teel, et vanematel oleks võimalik ühitada perekondlike kohustuste täitmist tööga ja osavõtuga ühiskondlikust elust;
(d) tagada naistele raseduse ajal eriline kaitse, kui nad teevad selliseid töid, mille kohta on tõendatud, et nad on kahjulikud tervisele.

3. Seadusandlust, mis puudutab käesolevas artiklis käsitletud õiguste kaitset, vaadatakse uute teaduslike ja tehniliste teadmiste valguses perioodiliselt läbi ning vajaduse korral seda revideeritakse, laiendatakse või see tühistatakse.

12. artikkel

1. Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid meetmeid, et likvideerida naiste diskrimineerimine tervihoiuvaldkonnas ning et tagada meestele ja naistele võrdne juurdepääs meditsiinilisele teenindamisele, eriti selles osas, mis puudutab perekonna planeerimist.

2. Sõltumatult käesoleva artikli 1. lõike sätetest tagavad osavõtvad riigid naistele raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgsel ajal vastava teenindamise, samuti raseduse ja rinnaga toitmise ajal vastava toitlustamise, osutades vajaduse korral tasuta teenuseid.

13. artikkel

Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid meetmeid, et likvideerida naiste diskrimineerimine muudes majanduse ja sotsiaalelu valdkondades ning tagada meestele ja naistele võrdsed õigused, eriti:
(a) õigus perekonnatoetusele;
(b) õigus saada laenu, hüpoteegilaenu ja muid krediite;
(c) õigus osaleda puhkusega seotud üritustes, sporditegevuses ja kõigis kultuurielu valdkondades.

14. artikkel

1. Osavõtvad riigid arvestavad, et maal elavad naised puutuvad kokku eri probleemidega ning etendavad märkimisväärset osa oma perekonna heaolu tagamisel, olles sealhulgas tegevad mittekaubalistes majandusharudes, ning osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid abinõusid, et tagada käesoleva konventsiooni rakendamine maal elavate naiste suhtes.

2. Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid meetmeid, et likvideerida naiste diskrimineerimine maarajoonides ning tagada, et mehed ja naised võtaksid võrdsuse alusel osa maarajoonide arendamisest ja saaksid niisugusest arendamisest kasu, ning eriti kindlustavad sellistele naistele õiguse:
(a) kõigil tasanditel osaleda arenguplaanide väljatöötamisel ja realiseerimisel;
(b) kasutada vastavaid meditsiiniteenuseid, sealhulgas informatsiooni ja teenuseid perekonna planeerimise küsimustes;
(c) kasutada vahetult sotsiaalkindlustusprogrammide hüvesid;
(d) saada iga liiki ettevalmistust ning formaalset ja mitteformaalset haridust, kaasa arvatud funktsionaalkirjaoskus, samuti kasutada iga liiki ühiskondlike või põllumajanduslike konsultatiivtalituste teenuseid, eriti oma tehnilise taseme tõstmiseks;
(e) moodustada eneseabistamise gruppe ja kooperatiive, et tagada endale võrdsed majanduslikud võimalused palgatöö või sõltumatu töise tegvuse kaudu;
(f) osaleda igasuguses kollektiivses tegevuses;

(g) saada põllumajanduskrediiti ja -laenu, osaleda turustussüsteemis, omada vastavat tehnoloogiat ning omada võrdset staatust maa- ja agraarreformi korral ning teistele maadele ümberasustamisplaanide korral;
(h) omada nõuetekohaseid elutingimusi, eriti seoses eluaseme, sanitaarteenuste, elektri- ja veevarustuse, samuti transpordi ja sidevahendite kasutamisega.

IV osa

15. artikkel

1. Osavõtvad riigid tagavad naiste ja meeste võrdsuse seaduse ees.

2. Osavõtvad riigid tagavad naistele meestega võrdse tsiviilõigusvõime ja ühesugused võimalused selle realiseerimiseks. Eriti tagavad nad naistele võrdsed õigused lepingute sõlmimisel ja vara haldamisel, samuti võrdse suhtumise kõigi astme kohtutes või tribunalides.

3. Osavõtvad riigid lepivad kokku, et kõik lepingud ja muud mis tahes eradokumendid, mille õiguslikuks tulemuseks on naiste õiguste piiramine, loetakse kehtetuks.

4. Osavõtvad riigid tagavad meestele ja naistele ühesuguse õiguse vabalt liikuda ja elukohta valida.

16. artikkel

1. Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vastavaid abinõusid, et likvideerida naiste diskrimineerimine kõigis abielu ja perekonnasuhteid puudutavates küsimustes ning tagavad sealhulgas meeste ja naiste võrdsuse alusel:
(a) ühesugused õigused abiellumiseks;
(b) ühesugused õigused abikaasat vabalt valida ja abielluda ainult oma vabal tahtel ja täielikul nõusolekul;
(c) ühesugused õigused ja kohustused abielu kestel ja selle lahutamisel;
(d) meeste ja naiste ühesugused õigused lapsevanematena, olenemata nende perekonnaseisust; kõigis lapsi puudutavates küsimustes peavad domineerima lapse huvid;
(e) ühesugused õigused vabalt ja vastutavalt otsustada, kui palju sünnib lapsi ja kui suured on ajavahemikud nende sündimise vahel, ning saada infromatsiooni, haridust ja vahendeid selle õiguse realiseerimiseks;
(f) ühesugused õigused ja kohustused olla eestkostjaks, hooldajaks, volinikuks või lapsendajaks või täita analoogilisi funktsioone, kui see on ette nähtud siseriikliku seadusandlusega, kusjuures kõigil juhtudel peavad domineerima laste huvid;
(g) mehe ja naise võrdsed isikuõigused, sealhulgas õigus valida perkonnanime, elukutset ja tegevusala;
(h) abikaasade võrdsed õigused vara vallata, omandada, hallata, kasutada ja käsutada nii tasuta kui ka tasu eest.

2. Laste kihlumine ja abiellumine on õigustühine ning rakendatakse kõiki vajalikke abinõusid, ka seadusandlikke, et määrata kindlaks abiellumise minimaalvanus ja abielude kohustuslik registreerimine perekonnasesisuaktides.

V osa

17. artikkel

1. Käesoleva konventsiooni täitmise käigu läbivaatamiseks luuakse naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee (edaspidi «komitee»). Konventsiooni jõustumise hetkel koosneb see kaheksateistkümnest liikmest, pärast seda, kui konventsooni on ratifitseerinud või sellega ühinenud kolmekümne viies osavõttev riik, kahekümne kolmest eksperdist, kes on kõrgete moraalsete omadustega ja kompetentsed konventsiooniga hõlmatud valdkonnas. Osavõtvad riigid valivad eksperdid oma riigi kodanike hulgast, kusjuures peetakse silmas õiglast geograafilist jaotust ning erinevate tsivilisatsioonivormide ja peamiste õigussüsteemide esindatust. Eksperdid tegutsevad enda nimel.

2. Komitee liikmed valitakse salajasel hääletamisel osavõtvate riikide poolt nimekirja kantud isikute hulgast. Iga osavõttev riik võib oma kodanike hulgast esitada ühe isiku.

3. Esimesed valimised toimuvad kuus kuud pärast käesoleva konventsiooni jõustumist. Vähemalt kolm kuud enne igakordseid valimisi saadab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär osavõtvatele riikidele kirja ettepanekuga esitada kahe kuu jooksul oma kandidaadid. Peasekretär valmistab ette nimekirja, kuhu on tähestikulises järjekorras kantud kõik sel viisil esitatud kandidaadid ja ära näidatud osavõtvad riigid, kes neid on esitanud, ning esitab selle nimekirja osavõtvatele riikidele.

4. Komitee valimised toimuvad osavõtvate riikide istungil, mille peasekretär kutsub kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskasutuses. Kvoorumi moodustavad sellel istungil kaks kolmandikku osavõtvatest riikidest ning komiteesse valitud isikuteks loetakse kandidaadid, kes saavad kõige rohkem hääli ja absoluutse enamuse osavõtvate riikide kohalolevatest ja hääletamises osalenud esindjate häältest.

5. Komitee liikmed valitakse neljaks aastaks. Kuid üheksa esimestel valimistel valitud liikme volitused lõpevad kahe aasta pärast; nende üheksa liikme nimed valib komitee esimees loosiga vahetult pärast esimesi valimisi.

6. Komitee viie täiendava liikme valimine toimub vastavalt käesoleva artikli 2., 3. ja 4. lõike sätetele pärast seda, kui konventsiooni on ratifitseerinud või sellega ühinenud kolmekümne viies riik. Kahe sel viisil valitud liikme volitused lõpevad kahe aasta pärast; nende kahe liikme nimed valib komitee esimees loosiga.

7. Ettenägematute vakantside täitmiseks määrab see osavõttev riik, kelle ekspert on oma töö komitee liikmena lõpetanud, oma kodanike hulgast teise ekperdi tingimusel, et komitee selle heaks kiidab.

8. Komitee liikmed saavad Peaassamblee nõusolekul Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vahenditest tasu, mille saamise korra ja tingimused kehtestab Peaasamblee arvestades kohustuste tähtsust.

9. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kindlustab komitee vajaliku personali ja vahenditega, et ta saaks efektiivselt täita oma funktsioone vastavalt käesolevale konventsioonile.

18. artikkel

1. Osavõtvad riigid esitavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu komiteele läbivaatamiseks aruande, mis käsitleb neid seadusandlikke, kohtu-, administratiiv- ja muid abinõusid, mida nad on rakendanud käesoleva konventsiooni sätete täitmiseks, ning sellega seoses saavutatud progressist:
(a) ühe aasta jooksul pärast käesoleva konventsiooni jõustumist kõnealuse riigi suhtes;
(b) pärast seda vähemalt iga nelja aasta järel ja kui seda nõuab komitee.

2. Aruandes võidakse osutada neile teguritele ja raskustele, mis mõjustavad käesolevast konventsioonist tulenevate kohustuste täitmist.

19. artikkel

1. Komitee kehtestab ise oma protseduurireeglid.

2. Komitee valib oma ametiisikud kaheks aastaks.

20. artikkel

1. Komitee korraldab igal aastal istungjärke, mis üldjuhul ei kesta kauem kui kaks nädalat, et vaadata läbi aruandeid, mis on esitatud vastavalt käesoleva konventsiooni 18. artiklile.

2. Komitee istungid korraldatakse reeglina Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskasutuses või muus komitee poolt määratud kohas.

21. artikkel

1. Igal aastal esitab komitee majandus- ja sotsiaalnõukogu kaudu Peaassambleele ettekande oma tegevusest ning ta võib teha üldist laadi ettepanekuid ja anda soovitusi, mis põhinevad osavõtvatelt riikidelt saadud aruannete ja informatsiooni analüüsil. Komitee lülitab sellised üldist laadi ettepanekud ja soovitused oma ettekandesse koos osavõtvate riikide märkustega, kui neid on.

2. Peasekretär saadab komitee ettekanded infromatsiooniks naiste olukorra komisjonile.

22. artikkel

Spetsialiseeritud asutustel on õigus olla esindatud, kui arutatakse selliseid käesoleva konventsiooni sätete täitmist käsitlevaid küsimusi, mis kuuluvad nende tegevussfääri. Komitee võib teha spetsialiseeritud asutustele ettepaneku esitada ettekandeid konventsiooni täitmise kohta nende tegevussfääri kuuluvatel aladel.

23. artikkel

Miski käesolevas konventsioonis ei riiva mingisuguseid sätteid, mis soodustavad rohkem meeste ja naiste võrdõiguslikkuse saavutamist ning mis võivad olla sätestatud:
a) osavõtva riigi seadsusandluses; või
b) mõnes muus selle riigi jaoks kehtivas rahvusvahelises konventsioonis, lepingus või kokkuleppes.

24. artikkel

Osavõtvad riigid rakendavad kõiki vajalikke siseriiklikke abinõusid, et täielikult realiseerida käesolevas konventsioonis tunnustatud õigusi.

25. artikkel

1. Käesolev konventsioon on avatud allakirjutamiseks kõigile riikidele.

2. Käesoleva konventsiooni depositaariks on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

3. Käesolev konventsioon kuulub ratifitseerimisele. Ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

4. Käesolev konventsioon on avatud ühinemiseks kõigile riikidele. Ühinemine toimub ühinemisdokumendi hoiuleandmise teel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

26. artikkel

1. Mis tahes osavõttev riik võib igal ajal esitada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile palve käesolevat konventsiooni revideerida.

2. Kui vajalik, võib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaasamblee nimetatud palvega seoses rakendada teatud meetmeid.

27. artikkel

1. Käesolev konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kahekümnenda ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi hoiuleandmist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

2. Iga riigi suhtes, kes ratifitseerib käesoleva konventsiooni või ühineb sellega pärast kahekümnenda ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi hoiule andmist, jõustub käesolev konventsioon kolmekümnendal päeval pärast selle riigi ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi hoiuleandmist.

28. artikkel

1. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär võtab vastu ja saadab kõigile riikidele nende klauslite teksti, mida riigid on teinud konventsiooni ratifitseerimisel või sellega ühinemisel.

2. Käesoleva konventsiooni eesmärkidega kokkusobimatu klausel ei ole lubatud.

3. Klausleid võidakse tagasi võtte igal ajal, saates vastava teate Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes teatab sellest kõigile osavõtvatele riikidele. Selline teade jõustub selle saamise päeval.

29. artikkel

1. Mis tahes vaidlus kahe või enama osavõtva riigi vahel käesoleva konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise suhtes, mis ei ole lahendatud läbirääkimiste teel, antakse ühe poole palvel lahendamiseks arbitraaži. Kui pooltel kuue kuu jooksul arbitraaži korras lahendamise avalduse esitamise päevast ei õnnestu jõuda kokkuleppele arbitraaži korras lahendamise suhtes, võib mis tahes pool anda selle vaidluse Rahvusvahelisse Kohtusse, esitades avalduse vastavalt kohtu statuudile.

2. Iga osavõttev riik võib käesolevale konventsioonile allakirjutamise või selle ratifitseerimise või sellega ühinemise ajal teatada, et ta ei loe ennast seotuks käesoleva artikli 1. lõikes sisalduvate kohustustega. Teistel osavõtvatel riikidel ei teki niisuguse klausli teinud osavõtva riigi suhtes kohustusi, mis tulenevad selle artikli nimetatud lõikest.

3. Mis tahes osavõttev riik, kes on teinud klausli vastavalt käesoleva artikli 2. lõikele, võib oma klausli igal ajal kustutada, teatades sellest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

30. artikkel

Käesoleva konventsioon, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentne, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.