I. Naiste inimõigused

210. Inimõigused ja põhivabadused kujutavad endast kõigi inimolendite sünnipäraseid õigusi; nende kaitsmine ning edendamine on valitsuste esmane ülesanne.

211. Inimõiguste maailmakonverents kinnitas taas kord kõikide riikide pühalikku kohust täita endale võetud kohustusi kõikide inimõiguste ja põhivabaduste üldise austamise, järgimise ning kaitsmise edendamisel vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale, teistele inim­õigus­alastele lepingutele ja rahvusvahelise õiguse normide. Nende õiguste ning põhivabaduste univer­saalne iseloom ei kuulu vaidlustamisele.

212. Kõikide inimõiguste ja põhivabaduste edendamist ja kaitsmist tuleb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkidest ja põhimõtetest, eriti rahvusvahelise koostöö edendamise eesmärgist lähtudes pidada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni esmatähtsaks ülesandeks. Nimetatud ees­märkide ja põhimõtete raamistikus on kõikide inimõiguste edendamine ja kaitsmine rahvusvahelise üldsuse ühiseks ülesandeks. Rahvusvaheline üldsus peab inimõigusi käsitlema globaalses kontekstis õiglaselt ning ühesuguselt, samu põhimõtteid ning prioriteete järgides. Tegevusplatvorm rõhutab veel­kord inimõiguste universaalse, objektiivse ning õiglase käsitlemise tagamise tähtsust.

213. Tegevusplatvorm taaskinnitab, et kõik inimõigused – kodaniku-, kultuurilised, majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed, sh õigus arengule – on universaalsed, jagamatud, vastastikku sõltuvad ja oma­vahel seotud,  nagu on sätestatud ka inimõiguste maailmakonverentsi Viini deklaratsioonis ja tegevus­programmis. Konverents taaskinnitas, et naiste ja tütarlaste inimõigused on universaalsete inimõiguste võõrandamatu, lahutamatu ning jagamatu osa. Inimõiguste ja põhivabaduste  täielik raken­damine naiste ja tütarlaste poolt on valitsuste ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni esma­ülesanne ning etendab olulist rolli naiste olukorra parandamisel.

214. Naiste ja meeste võrdsetele õigustele viidatakse selgesõnaliselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja preambulas. Kõik peamised rahvusvahelised inimõigusalased lepingud mainivad sugu kui tunnust, mille alusel riigil pole lubatud diskrimineerida.

215. Valitsused ei pea mitte üksnes hoiduma kõigi naiste inimõiguste rikkumisest, vaid peavad nende õiguste edendamiseks ja kaitsmiseks ka jõupingutusi tegema. Naiste inimõiguste tähtsust peegeldab ka fakt, et kolm neljandikku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidest on alla kirjutanud Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioonile.

216. Inimõiguste maailmakonverents taaskinnitas selgesõnaliselt, et naiste inimõigused on kogu elu­tsükli vältel  nende universaalsete inimõiguste võõrandamatu, lahutamatu ja jagamatu osa. Rahvus­vaheline rahvastiku- ja arengukonverents kinnitas veelkord naiste reproduktiivseid ning arengu­õigusi. Nii Lapse õiguste deklaratsioon (31) kui Lapse õiguste konventsioon (11) tagavad laste õigused ning keelustavad soolise diskrimineerimise.

217. Deklareeritud õiguste ning nende efektiivse rakendamise vaheline lõhe tuleneb valitsuste eba­piisa­vast tähelepanust nende õiguste edendamisele ning kaitsmisele ning valitsuste suutmatusest naisi ja mehi nimetatud õigustest informeerida. Olukorda raskendavad asjakohaste õigus­abi­mehhanismide puudumine nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil ning mõlemal tasandil esinev ressursside nappus. Enamikes riikides on astutud samme Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimine konventsioonis tagatud õiguste integreerimiseks siseriiklikku õigusesse. Mitmed riigid on loonud mehhanisme naistele paremate võimaluste loomiseks oma õiguste kaitsel.

218. Naiste inimõiguste kaitsmisel tuleb maksimaalselt vältida reservatsioonide tegemist ning tagada, et ükski reservatsioon ei läheks vastuollu ülalnimetatud konventsiooni objekti ja eesmärgiga ning rahvusvahelise lepinguõigusega. Senikaua kui siseriiklikus õiguses ja praktikas  – perekonna-, tsiviil-, kriminaal- ja töökoodeksis ning äriseadustikus, samuti haldusnormides –  pole tagatud naiste rahvusvahelistes inimõigusalastes lepingutes sätestatud inimõiguste täielik tunnustamine ja efektiivne kaitse, nende teostamine ja rakendamine,  jäävad need ainult paberile.

219. Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni ning teiste inim­õigus­alaste rahvusvaheliste lepingutega veel mitte ühinenud riikides ning seal, kus on tehtud Kon­ventsiooni objekti ja eesmärkidega kokkusobimatuid reservatsioone ning kus siseriiklikke seadusi pole rahvusvaheliste normide ja standardite rakendamiseks veel kriitiliselt läbi vaadatud,  pole naiste de jure võrdõiguslikkus veel tagatud. Võrdsete õiguste täielikku rakendamist naiste poolt takistavad lahknevused siseriiklike seaduste teatud osade ning rahvusvahelise õiguse ja rahvus­vahe­liste inimõigusalaste kokkulepete vahel. Üleliia keerulised administratiivsed protseduurid, prob­leemi ebapiisav tunnustamine kohtusüsteemis ning puudulik kontroll kõigi naiste inimõiguste rikku­mise üle, millega kaasnevad naiste alaesindatus kohtusüsteemis ning ebapiisav informeeritus olemas­olevatest õigustest ning kinnistunud hoiakud ja tavad säilitavad naiste de facto ebavõrdsust. De facto ebavõrdsust aitavad säilitada muude asjaolude hulgas ka naiste inimõiguste ja põhi­vabaduste täieliku ellurakendamise tagamisele suunatud perekonna-, tsiviil-, kriminaal-, töö- ja äriseadustiku või -koodeksite ebaefektiivne elluviimine või administratiivsete protseduuride eba­tõhus rakendamine.

220. Igal inimesel peab olema õigus osaleda kultuurilises, majanduslikus, poliitilises ja sotsiaalses arengus, anda sellesse oma panus ning saada osa selle hüvedest. Paljudel juhtudel leiab majan­duslike ja sotsiaalsete ressursside jaotamisel aset naiste ja tütarlaste diskrimineerimine. Sellega riku­takse otseselt nende sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi.

221. Kõigi naiste ja tütarlaste inimõigused peavad saama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inim­õigus­alase tegevuse lahutamatuks osaks. On vaja tõhustada jõupingutusi kõigi naiste ja tütarlaste võrdse staatuse ja inimõiguste küsimuste lülitamiseks kõikidesse tegevustesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemis ning tegeleda nimetatud küsimustega korrapäraselt ja süstemaatiliselt kõigis vastavates organites ja mehhanismides. See nõuab muuhulgas ka koostöö ja koordinatsiooni parandamist Naiste Olukorra Komisjoni, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülem­komissari, Inimõiguste Komisjoni, sh eriettekandjate ja teemavaldkondade ettekandjate, sõltumatute ekspertide, töögruppide ja selle Vähemuste Kaitse ja Diskrimineerimise Ärahoidmise Allkomisjoni, Säästva  Arengu Komisjoni, Sotsiaalse Arengu Komisjoni, Kuritegevuse Tõkestamise ja Kriminaal­õiguse Komisjoni, Naiste Diskrimineerimise Likvideerimise Komitee ning teiste inimõigusalaste kokkulepetega seotud organite ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni teiste vastavate organite, sh spetsialiseeritud asutuste vahel. Koostööd on vaja ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inim­õiguste süsteemi tugevdamiseks, ratsionaliseerimiseks ja korrastamiseks ning selle töö tõhusta­miseks, arvestades seejuures vajadusega vältida tegevuste ja volituste kattumist.

222. Kõigi inimeste inimõiguste täieliku  elluviimise eesmärgi saavutamiseks tuleb rahvusvahelisi inim­õigusalaseid lepinguid  rakendada viisil, mille puhul võetakse täielikumalt arvesse naiste diskrimi­neerimise süsteemset ja süstemaatilist iseloomu, millele viitavad selgelt ka soopõhiste analüüside tulemused.

223. Meenutades Rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevuskava (14) ning Inim­õiguste maailmakonverentsi Viini deklaratsiooni ja tegevuskava (3) kinnitab 4. ülemaailmne naiste konverents  taas kord, et reproduktiivsed õigused rajanevad abielupaaride ja üksikisikute põhiõiguse tunnustamisele otsustada vabalt ning vastutustundlikult laste arvu, nende sünnitamise sageduse ning aja üle ning omada sellekohast  informatsiooni ja vastavaid vahendeid,  samuti nende õiguse tunnus­tamisele omada võimalikult head seksuaal- ja reproduktiivtervist.

224. Naistevastane vägivald takistab ning piirab osaliselt või täielikult naiste inimõiguste ja põhi­vabaduste rakendamist. Arvestades Naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsiooni ning eri­ette­kandjate tööd, tuleb soolise vägivalla vorme nagu peksmist ja muud perevägivalda, seksuaalset kuritarvitamist, seksuaalset orjust ja ekspluateerimist ning rahvusvahelist kaubitsemist naiste ja lastega, prostitutsioonile sundimist ning seksuaalset ahistamist, samuti kultuurilistest eel­arvamus­test, rassismist ning rassilisest diskrimineerimisest, ksenofoobiast, pornograafiast, etnilisest puhastamisest, relvastatud konfliktidest, võõrokupatsioonist, religioossest ja antireligioossest ekstremismist ja terrorismist tulenevat naistevastast vägivalda pidada kokkusobimatuks inimese väärikuse ja väärtuslikkusega, sellega tuleb võidelda ning see tuleb kaotada. Igasugused naiste huve kahjus­tavad traditsioonilised, juurdunud ning nüüdisaegsed tavad tuleb keelata ning kaotada. Valit­sustel tuleks viivitamatult astuda samme naistevastase vägivallaga võitlemiseks avalikus ja eraelus ning selle kaotamiseks sõltumata sellest, kas vägivalla toimepanijaks on riik või eraisik või kas see toimub riigi või eraisiku mahitusel.

225. Paljud naised puutuvad inimõiguste rakendamisel kokku täiendavate barjääridega selliste tegurite tõttu nagu rass, keel, etniline päritolu, kultuuriline taust, puue, sotsiaal-majanduslik klass või põlisrahva, migrantide sh naistest migranttööliste, ümberasustatud naiste või põgenike hulka kuulu­mise tõttu. Nad võivad olla ebasoodsamas olukorras ning marginaliseeritud teadmiste puudu­mise või nende inimõiguste vähese tunnustamise tõttu, samuti takistuste tõttu, mida nad kogevad ligipääsul informatsioonile ning õiguskaitsele oma õiguste rikkumise korral.

226. Tegurid, mis sunnivad naispõgenikke, teisi rahvusvahelist kaitset vajavaid ümberasustatud naisi ja riigisiseselt ümberasustatud naisi kodukohast lahkuma, võivad naiste ja meeste puhul erineda. Niisuguste naiste inimõigusi rikutakse jätkuvalt nii ümberasustamise ajal kui selle järel.

227. Samas kui naised kasutavad oma õiguste kaitseks üha rohkem õigussüsteemi võimalusi, on vähene informeeritus oma inimõigustest paljudes maades takistuseks, mis ei lase naistel täiel määral oma inimõigusi ellu rakendada ning võrdõiguslikkust saavutada. Paljude riikide kogemused on näi­danud, et naisi saab julgustada ning motiveerida oma õigusi kehtestama sõltumata nende haridus­tasemest või sotsiaal-majanduslikust seisundist. Õigusabi programmid ning meediastrateegiad on olnud tõhusaiks vahendeiks, mis aitavad naistel mõista oma õiguste ning elu teiste aspektide vahe­list seost ning juhivad tähelepanu sellele,  et kaasabi osutamiseks naistele nende õiguste omanda­miseks piisab kuluefektiivsetest algatustest. Naiste inimõiguste selgitamisel on olulise tähtsusega inim­õigusalase hariduse andmine, mis hõlmab ka teadmiste jagamist õigus­kaitse­mehhanismide kohta naiste inimõiguste rikkumise korral. On vajalik, et kõik inimesed, eriti sotsiaalse kaitseta naised, omaksid põhjalikke teadmisi oma õiguste ning ligipääsuvõimaluste kohta õigusabile oma inimõiguste rikkumise korral.

228. Inimõiguste kaitsmisega tegelevaid naisi tuleb kaitsta.  Valitsused on kohustatud tagama Inim­õiguste ülddeklaratsioonis, Kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ning Majan­duslike-, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelises paktis sätestatud kõigi inimõiguste täieliku elluviimise naiste poolt, kes tegelevad eraisikuna või organisatsioonide esindajana rahu­meelselt inimõiguste kaitsmise ja edendamisega. Valitsusvälised organisatsioonid, nais­organi­satsioonid ja feministide grupid on rohujuuretasandi tegevuste, võrgustikutöö ning naiste inim­õiguste propageerimise kaudu kohtadel kaasa aidanud naiste inimõiguste edendamisele ning vaja­vad valitsustelt nimetatud tegevuste elluviimiseks julgustust, toetust ning ligipääsu infor­matsioonile.

229. Inimõigusi ellu viies peavad valitsused ning teised protsessis osalejad aktiivselt kaasa aitama soolise aspekti lülitamisele kõikidesse poliitikatesse ja programmidesse selliselt, et enne otsuste vastu­võtmist analüüsitakse nende mõju naistele ja meestele.

Strateegiline eesmärk I 1.

Edendada ja kaitsta naiste inimõigusi kõigi inimõigusalaste lepingute, eriti Naiste diskrimi­neerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni  täieliku rakendamise kaudu

Sammud, mis tuleb astuda:

230. Valitsuste poolt:

(a)         teha aktiivselt tööd rahvusvaheliste ja regionaalsete inimõigusalaste lepingute ratifitseeri­miseks või nendega ühinemiseks ning nende elluviimiseks;

(b)         ratifitseerida Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon, sellega ühineda ning viia Konventsioon ellu nii, et 2000. aastaks oleks Konventsioon kõikjal ratifitseeritud;

(c)         piirata Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni mis tahes reser­vatsiooni ulatust; sõnastada igasugune reservatsioon nii täpselt ja kitsalt kui võimalik; tagada, et ükski reservatsioon ei läheks vastuollu konventsiooni objekti ja eesmärgiga või oleks mingil muul moel kokkusobimatu rahvusvahelise lepinguõigusega ning vaadata reservatsioonid regulaarselt läbi nende tagasivõtmiseks ning loobuda Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kon­ventsiooni objekti ja eesmärgiga vastuolus olevatest või muul moel rahvusvahelise lepinguõigusega kokkusobimatutest reservatsioonidest;

(d)         võtta kaalumisele siseriiklike tegevuskavade koostamine, kus oleks ära näidatud meetmed inim­õiguste, sh naiste õiguste edendamise parandamiseks ning kaitseks, nagu seda soovitas Inim­õiguste maailmakonverents;

(e)         luua või tugevdada nimetatud õiguste, sh naiste õiguste kaitse ja edendamisega tegelevaid sõltumatuid siseriiklikke institutsioone, nagu seda soovitas Inimõiguste maailmakonverents;

(f)           töötada välja kompleksne inimõigustealane haridusprogramm naiste informeerituse suuren­damiseks oma inimõigustest ning ühiskonna informeerituse tõstmiseks naiste inimõigustest;

(g)         konventsiooniga ühinenud riikidel viia konventsioon ellu, vaadates läbi kõik siseriiklikud seadused, poliitikad, tavad ja protseduurid tagamaks, et need oleksid kooskõlas konventsioonis sätestatud kohustustega; kõik konventsiooniga ühinenud riigid peaksid läbi vaatama kõik sise­riiklikud seadused, poliitikad, tavad ja protseduurid rahvusvaheliste inimõigusalaste kohustuste täitmise tagamiseks;

(h)         lülitada soolised aspektid kõikide teiste inimõigusalaste konventsioonide ja lepingute, sh Rahvus­vahelise Tööorganisatsiooni konventsioonide elluviimise raportitesse naiste inim­õiguste­alase olukorra analüüsimiseks ning sellest  ülevaate saamiseks;

(i)           esitada õigeaegselt aruanded Naiste Diskrimineerimise Likvideerimise Komiteele kon­ventsiooni elluviimise kohta, järgides täielikult Komitee juhiseid ning kaasates seal, kus see on vajalik, valitsusväliseid organisatsioone või võttes arvesse nende poolt aruande koostamisse antud panust;

(j)           võimaldada  Naiste Diskrimineerimise Likvideerimise Komiteel täielikult kasutada oma man­daati, andes piisavalt aega nõupidamiste korraldamiseks nende muudatuste laialdase ratifitseerimise kaudu, mille Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooniga ühinenud riigid võtsid vastu 22. mail 1995 ning mis puudutavad artikli 20 punkti 1, (32) ning efektiivsemaid töömeetodeid kasutades;

(k)         toetada Naiste Olukorra Komisjoni algatatud protsessi eesmärgiga töötada välja Naiste diskrimi­neerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivse protokolli eelnõu, mis võiks jõustuda petitsiooni esitamise õiguse osas niipea kui võimalik,  võttes arvesse peasekretäri fakultatiivse protokolli kohta tehtud avaldust, sealhulgas fakultatiivse protokolli otstarbekuse kohta;

(l)           astuda kiireid samme Lapse õiguse konventsiooni üleüldiseks ratifitseerimiseks või sellega ühinemiseks 1995. aasta lõpuks ning konventsiooni täielikuks elluviimiseks tütarlaste ja poiste võrdsete õiguste tagamiseks; neid riike, kes vastavat sammu veel astunud pole,  kutsutakse tungivalt üles konventsiooniga ühinema, et tagada  2000. aastaks Lapse õiguste konventsiooni täielikku elluviimist;

(m)       tegeleda laste teravate probleemidega, toetades muuhulgas Ühinenud Rahvaste Organi­satsiooni süsteemi jõupingutusi, mille eesmärgiks on tõhusate rahvusvaheliste meetmete vastu­võtmine vastsündinud tütarlaste tapmise, laste töö, laste ja nende organite müümise, laste prosti­tutsiooni, laste pornograafia ning muude seksuaalse kuritarvituse vormide ärahoidmiseks ja kaota­miseks ning kaaluda kaasabi osutamist Lapse õiguse konventsiooni fakultatiivse protokolli eelnõu väljatöötamisele;

(n)         tugevdada kõikide rahvusvaheliste inimõigusalaste lepingute  ellurakendamist naiste ja lastega kaubitsemise, sealhulgas organiseeritud kaubitsemise vormide nagu seksuaalse ekspluateerimise, pornograafia, prostitutsiooni ja seksturismi eesmärgil toimuva kaubitsemise vastu võitlemiseks ning selle kaotamiseks, tehes seda muu hulgas ka rahvusvahelise koostöö kaudu; tagada naistele ligipääs õigus- ja sotsiaalteenustele; see peaks hõlmama ka naiste ja laste organiseeritud ekspluateerimise eest vastutavate isikute vastutusele võtmise ja karistamise kohta käivaid rahvusvahelise koostöö sätteid;

(o)         arvestades põlisrahva hulka kuuluvate naiste inimõiguste täieliku austamise vajadust, kaaluda põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni väljatöötamist, mis tuleks vastu võtta Peaassamblee poolt  maailma põlisrahvastele pühendatud aastakümnel ning julgustada põlisrahva hulka kuuluvaid naisi deklaratsiooni eelnõu väljatöötamise töörühmas osalema põlisrahvaste organisatsioonide osalemist puudutavate sätete alusel.

231. vastavate organite, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemi organite ja asutuste, Ühine­nud Rahvaste Organisatsiooni kõikide inimõigustega tegelevate asutuste, samuti Ühinenud Rah­vaste Organisatsiooni inimõiguste ülemkomissari ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põge­nike ülemkomissari poolt,  suurendades erinevate organite, mehhanismide ja protseduuride parema koordi­neerimise kaudu töö tulemuslikkust ja tõhusust, arvestades seejuures vajadusega vältida tööde ja volituste dubleerimist ja kattumist: 

(a)         pöörata kõigi inimõiguste üleüldise austamise ja kaitsmisega seotud volituste elluviimisel iga­külgset, võrdset ning pidevat tähelepanu naiste inimõiguste – kodaniku-, kultuuriliste, majan­duslike, poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste, sh arenguõiguse  – küsimustele;

(b)         tagada Inimõiguste maailmakonverentsi soovituste elluviimine naiste inimõiguste täielikuks integreerimiseks ning oma põhitegevusse lülitamiseks;

(c)         töötada välja kompleksne poliitikaprogramm naiste inimõiguste integreerimiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhitegevusse, sealhulgas seoses nõustamisteenuste, tehnilise abi, aru­andlus­metoodika, soolisest aspektist läbiviidavate analüüside, koordineerimise, avalikkusele suuna­tud informatsiooni ning inimõigustealase haridusega ning etendada aktiivset rolli programmi ellu­viimisel;

(d)         tagada naiste kaasatus ja täielik osalemine arenguprotsessis nii kaasarääkijate kui kasusaajate rollis  ning taas kord meenutada naiste globaalsete aktsioonide eesmärke seoses jätkusuutliku ja õiglase arenguga, mis sisalduvad Rio keskkonna ja arengu deklaratsioonis (16);

(e)         lülitada oma tegevustesse informatsioon soolisel pinnal toimunud inimõiguste rikkumiste kohta ning integreerida vastavad andmed kõigisse oma  programmidesse ja tegevustesse;

(f)           tagada kõigi inimõiguste edendamisega tegelevate organite ja mehhanismide koostöö ning tegevuste koordineeritus naiste inimõiguste austamise  kindlustamiseks;

(g)         tugevdada ÜRO Naiste Olukorra Komisjoni, Inimõiguste Komisjoni, Sotsiaalarengu Komis­joni, Säästva Arengu Komisjoni, Kuritegevuse Tõkestamise ja Kriminaalõiguse Komisjoni, Ühine­nud Rahvaste Organisatsiooni inimõigusalaste lepingute elluviimist jälgivate organite, sh Naiste Diskrimineerimise Kaotamise Komitee ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Naiste Arengu­fondi, Rahvusvahelise Naiste Olukorra Parandamise Koolitus- ja Teadusinstituudi, Ühinenud Rah­vaste Organisatsiooni Arenguprogrammi, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Lastefondi ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemi oma volituste raames naiste inimõiguste edenda­misega tegelevate teiste organisatsioonide koostööd ja tegevuste koordineeritust; parandada Naiste Olukorra Parandamise Osakonna ning Inimõiguste Keskuse omavahelist koostööd;

(h)         seada sisse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülemkomissari ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põgenike ülemkomissari ning teiste asjakohaste organite tõhus koostöö nende volituste piires, arvestades seejuures inimõiguste massiliste rikkumiste, eriti genotsiidi, etni­lise puhastuse, naiste sõjaolukorras süstemaatilise vägistamise, põgenike voolu ning teiste ümber­asustamiste tihedat seost ning seda, et eriti laialdaselt leiab aset naispõgenike, ümberasustatute ning välismaalt tagasipöörduvate naiste inimõiguste rikkumine;

(i)            lülitada sugupoolte aspekt laialdasemalt rahvuslikesse tegevuskavadesse, inimõigusalastesse tegevustesse ja siseriiklike institutsioonide töösse inimõigustealaste nõustamisteenuste programmi raames;

(j)            koolitada inimõiguste alal kõiki Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töötajaid ja ametiisikuid, eriti neid, kes tegelevad  inimõiguste edendamise ja humanitaarabi küsimustega ning süvendada nende naiste inimõiguste alaseid teadmisi nii, et nad oleksid võimelised naiste inimõiguste rikku­mise juhtumeid avastama ning nendega tegelema ning oskaksid oma töös sugupoolte aspekti arves­tada;

(k)          Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni  inimõigustealase hariduse aastakümne (1995-2004) tegevus­kava elluviimise jälgimisel arvestada naiste 4. ülemaailmse konverentsi tulemustega.

Strateegiline eesmärk 1.2.

Tagada seadustes ja praktikas võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine

Sammud, mis tuleb astuda

232. Valitsuste poolt:

(a)  omistada prioriteetset tähtsust kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täieliku ja võrdse teostamise eden­damisele naiste ja meeste poolt,  tegemata mis tahes vahet rassi, nahavärvi, soo, keele, reli­giooni, poliitiliste ja muude veendumuste, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisundi vm asjaolude tõttu;

(b)         anda  põhiseaduslikke garantiisid ja/või võtta vastu asjakohaseid õigusakte keelustamaks kõigi ja igas vanuses naiste ja tütarlaste diskrimineerimist soolisel pinnal ning tagada igas vanuses nais­tele võrdsed õigused ning nende täielik ellurakendamine;

(c)         lülitada naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõte seadusandlusesse ning tagada seaduste ja teiste asjakohaste vahenditega nimetatud printsiibi elluviimine praktikas;

(d)         vaadata läbi siseriiklikud õigusaktid, sh tavaõigus ja õiguspraktika perekonna-, tsiviil-, kriminaal-, töö- ja äriõiguse osas tagamaks kõigi vastavate rahvusvaheliste inimõigusalaste kokku­lepete põhimõtete ja protseduuride elluviimist siseriiklike õigusaktide kaudu; tühistama kõik üle­jäänud soo alusel diskrimineerivad seadused ning kaotada sugupoolte suhtes ebaobjektiivne suhtumise õigusemõistmisel;

(e)         toetada ning julgustada naiste inimõiguste kaitsmise programmide väljatöötamist inim­õigus­tega tegelevates ning programme elluviivates siseriiklikes institutsioonides nagu inimõiguste komis­jonid või ombudsmanid, andes neile vastava staatuse, kindlustades neid ressurssidega ning ligi­pääsuga valitsusele, et abistada üksikisikuid, eriti naisi ning tagada, et nimetatud institutsioonid pööraksid vajalikku tähelepanu naiste inimõiguste rikkumisega seotud probleemidele;

(f)           astuda samme naiste inimõiguste,  eriti eespool 94. ja 96. punktis nimetatud õiguste täieliku austa­mise ja kaitse tagamiseks;

(g)         rakendada kiireloomulisi abinõusid traditsioonidest ja tavadest, kultuurilistest eelarvamustest ning ekstremismist tuleneva ning inimõiguste rikkumisena kvalifitseeritava naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks ning selle kaotamiseks;

(h)         keelata, sõltumata selle toimumise kohast, naiste ümberlõikamine ning toetada igakülgselt valitsus­väliseid ja kogukondlikke organisatsioone ning  religioosseid institutsioone sellise praktika kaotamiseks;

(i)            pakkuda sootundlikku inimõigustealast koolitust riigiametnikele, sealhulgas politsei­ametni­kele ja sõjaväeteenistujatele, parandusasutuste töötajatele, tervishoiu-, meditsiini- ning sotsiaal­töötajatele, sh migrantide ja põgenike küsimustega tegelevatele ametnikele ning haridussüsteemi kõigil tasemetel töötavatele õpetajatele, tehes sellise koolituse kättesaadavaks kohtunikele ja proku­röridele ning parlamendiliikmetele oma tööülesannete efektiivsema täitmise huvides;

(j)            selgitada naistele nende võrdseid õigusi olla ametiühingute, teiste kutseühingute ning ühis­kondlike organisatsioonide liikmeks;

(k)          luua efektiivseid mehhanisme ükskõik missuguse riigiametniku poolt toimepandud naiste inim­õiguste rikkumiste uurimiseks ning rakendada vastavalt siseriiklikele seadustele vajalikke karistus­meetmeid;

(l)            vaadata läbi ning seal, kus see on vajalik, viia sisse muudatused kriminaalõigusesse ja -menetlusse naiste mis tahes vormis asetleidva diskrimineerimine kaotamiseks ning olukorra kindlustamiseks, kus kriminaalõigus ja -menetlus tagaksid naiste tõhusa kaitse naiste või eelkõige just naiste suhtes toimepandavate kuritegude eest sõltumata kuriteo kordasaatja ning ohvri oma­vahelistest suhetest ning tagada, et naistest kostjad, ohvrid ja/või tunnistajad ei satuks kuritegude uurimise ning kurjategija vastutuselevõtmise protsessis uuesti ohvri rolli ning et neid ei diskrimi­neeritaks;

(m)       tagada, et naistel oleksid muude võimaluste hulgas meestega võrdsed õigused töötada kohtu­niku, advokaadi või mõne muu kohtuteenistujana, politseinikuna, vangla- või kinnipidamisasutuse ametnikuna;

(n)         tugevdada olemasolevaid või seada sisse uusi kergesti kättesaadavaid, tasuta või odavate hindadega alternatiivseid mehhanisme ning õigusabi­programme osutamaks abi ebasoodsamas olukorras naistele, kes püüavad end oma õiguste rikkumise korral kaitsta;

(o)         tagada, et kõik nais- ja valitsusvälised organisatsioonid ning nende liikmed, kes tegelevad kõigi inimõiguste – kodaniku, kultuuriliste, majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete, sh arengu­õiguse – kaitsmise ja edendamisega, rakendaksid täiel määral kõiki inimõigusi vastavalt  inim­õiguste ülddeklaratsioonile, muudele inimõigusalastele lepingutele ning siseriiklikele seadustele;

(p)         tõhustada Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglites (30)  sisalduvate soovituste elluviimist ning julgustada seda tegema, pöörates erilist tähelepanu puuetega naiste ja tütarlaste diskrimineerimise vältimisele ning nende poolt kõigi inimõiguste ja põhivabaduste – mille hulka kuuluvad ka ligipääs informatsioonile ja teenustele naistevastase vägivalla puhul, aktiivne osalemine ühiskonnaelu kõikides valdkondades ning majandusliku panuse andmine – täielikule raken­damisele;

(q)         aidata kaasa sootundlike inimõigustealaste programmide väljatöötamisele.

Strateegiline eesmärk l.3.

Õigusalaste teadmiste suurendamine

Sammud, mis tuleb astuda

233. Valitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vastavalt vajadusele:

(a)   tõlkida,  kus see on vähegi võimalik,  kohalikku ning põlisrahvaste keeltesse, anda välja ning levi­tada kõigi naiste inimõigusi ning võrdset staatust käsitlevaid seadusi ja informatsiooni, sh infor­matsiooni, mis sisaldub sellistes dokumentides nagu Inimõiguste ülddeklaratsioon, Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvus­vaheline pakt, Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioon, Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise rahvusvaheline konventsioon (33), Lapse õiguste konventsioon, Piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon, Arenguõiguse deklaratsioon (34) ning Naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsioon, samuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vastavate konve­rentside ja tippkohtumiste seisukohad ning Naiste Diskrimineerimise Kaotamise Komiteele esitatud rahvuslikud aruanded; panna kogu informatsioon vormi, mis teeks selle kättesaadavaks puuetega ning mõistetavaks madalama haridustasemega inimestele;

(b)   avaldada ning levitada sellist informatsiooni kergesti arusaadavas keeles ning alternatiivsetes vormides, mis teeks informatsiooni kättesaadavaks puuetega ning mõistetavaks madalama haridustasemega inimestele;

(c)   levitada informatsiooni siseriiklike seaduste ning nende poolt naistele avaldatava mõju kohta, sh kergesti kättesaadavaid juhendmaterjale selle kohta,  kuidas kasutada õigusemõistmise süsteemi võima­lusi oma õiguste ellurakendamiseks;

(d)    lülitada informatsioon rahvusvaheliste ja regionaalsete dokumentide ning standardite kohta üld­suse informeerimise, inimõigusalase hariduse, täiskasvanuhariduse- ja koolitusprogrammidega seotud tegevustesse, eriti sellistele sihtrühmadele nagu sõjaväeteenistujad, politseinikud ning õigus­kaitseorganite töötajad, kohtunikud, juristid ja tervishoiutöötajad tagamaks, et inimõigused oleks tõhusalt kaitstud;

(e)   teha kergesti kättesaadavaks ning levitada laialdaselt informatsiooni inimõiguste rikkumise korral abi osutavate  rahvuslike, regionaalsete ja rahvusvaheliste mehhanismide kohta;

(f)     toetada kohalikke ja regionaalseid naiste gruppe, asjassepuutuvaid valitsusväliseid organi­satsioone, haridustegelasi ja massikommunikatsiooni kanaleid, koordineerida nende tegevust ning teha nendega koostööd inimõigusalaste haridusprogrammide elluviimisel naiste teadlikkuse tõst­miseks oma inimõigustest;

(g)   propageerida inimõigusi ja naiste juriidilisi õigusi puudutava informatsiooni lülitamist koolide õppekavadesse kõigil haridustasemetel ning korraldada teavituskampaaniaid, sh riigis enimlevinud keeltes, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta era- ja avalikus elus, käsitledes sealhulgas nende õigusi perekonnas ning asjassepuutuvaid inimõigusalaseid juriidilisi dokumente siseriiklikus ja rahvus­vahelises kontekstis;

(h)   propageerida kõikides riikides inimõiguste ning rahvusvahelise humanitaarõiguse alast haridust rahvuslikes julgeolekusüsteemides ja kaitsejõududes töötavate inimeste hulgas, sh nende hulgas, kes on määratud osalema Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahuvalve operatsioonides, tehes seda järjekindlalt ja pidevalt, tuletades meelde ning rõhutades fakti, et naiste inimõigusi tuleb kaitsta nii teenistuse ajal kui väljaspool seda, pöörates erilist tähelepanu naiste ja laste ning inimõiguste kaitsmise reeglitele relvastatud konfliktides;

(i)      rakendada vajalikke meetmeid tagamaks, et põgenikke ning ümberasustatud naisi, naismigrante ning naismigranttöölisi teavitataks nende inimõigustest ning nende käsutuses olevatest õigus­abi­mehhanismidest.