D. Naistevastane vägivald

112. Naistevastane vägivald takistab võrdõiguslikkuse, arengu ja rahu eesmärkide saavutamist. Naistevastane vägivald tõkestab ja pärsib  naiste inimõiguste ja põhivabaduste teostamisest

või muudab selle võimatuks. See, et aastaid pole suudetud neid õigusi ja vabadusi naistevastase vägivalla puhul kaitsta ja edendada,  tekitab muret kõikidele riikidele ning sellega tuleks tegelda. Vägivalla põhjuste ja tagajärgede, leviku ja vägivallavastase võitluse kohta omatavad teadmised on Nairobi konverentist alates märkimisväärselt kasvanud. Kõikides ühiskondades kasutatakse naiste ja tütarlaste vastu suuremal või vähemal määral füüsilist, seksuaalset ja psühholoogilist vägivalda ning see toimub  sõltumata inimeste sissetulekute tasemest, klassist ja kultuurist.  Naiste madal sotsiaalne ja majanduslik staatus võib olla nii naistevastase vägivalla põhjuseks kui tagajärjeks.  

113. Mõiste “naistevastane vägivald” tähendab mis tahes soolise vägivalla akti, mille tulemuseks on või võib olla naisele füüsilise, seksuaalse või psühholoogiline kahju või kannatuste tekitamine,  seahulgas selliste tegudega ähvardamine, sundimine või omavoliline vabadusevõtmine, olenemata sellest, kas see toimub avalikus või eraelus. Seega hõlmab naistevastane vägivald muu hulgas järgmist:

• perekonnas toimepandav füüsiline, seksuaalne ja psühholoogiline vägivald, sealhulgas peksmine, tüdruklaste seksuaalne kuritarvitamine, kaasavaraga seotud vägivald, abielusisene vägistamine, naiste suguelundite moonutamine ja muud naisi kahjustavad tavad, väljaspool abielu toimepandav vägivald ning ekspluateerimisega seotud vägivald;
• kogukonnas toimepandav füüsiline, seksuaalne ja psühholoogiline vägivald, sealhulgas vägistamine, seksuaalne kuritarvitamine, seksuaalne ahistamine ja kiusamine töökohal, haridusasutustes ja mujal, naistega kaubitsemine ja sunniviisiline prostitutsioon;
• riigi poolt toime pandud või aktsepteeritud füüsiline, seksuaalne ja psühholoogiline vägivald sõltumata selle toimepaneku kohast.

114. Muud naistevastase vägivalla aktid hõlmavad naiste inimõiguste rikkumisi relvastatud konfliktides, milleks on eelkõige mõrvad,  süstemaatilised vägistamised, seksiorjus ja sunniviisiline rasestamine.

115. Naistevastased vägivallaaktid hõlmavad ka sundsteriliseerimist ja sundaborti, rasestumisvastaste vahendite sunniviisilist/sunduslikku kasutamist, tüdruklaste tapmist ja sünnieelset lapse soo valikut.  

116. Vägivallast on eriti ohustatud teatud naiste grupid, nagu vähemusgruppidesse kuuluvad naised, põlisrahvaste naised, naissoost põgenikud, sisserändajad, sealhulgas võõrtöötajad, maapiirkondades või kaugetes kogukondades vaesuses elavad naised, puudustkannatavad naised, hoolekande- või kinnipidamisasutustes viibivad naised, tüdruklapsed, puuetega naised, eakad naised, ümberasustatud naised, vaesuses elavad naised ja relvastatud konfliktide, välisriigi okupatsiooni, agressioonisõdade, kodusõdade ja terrorismi tingimustes, sealhulgas pantvangivõtmise hirmus elavad naised.  

117.  Kodus või kogukonnas asetleidvad, riigi poolt toimepandud või aktsepteeritud vägivallaaktid või -ähvardused tekitavad naistes hirmu ja ebakindlust ning on takistuseks võrdõiguslikkuse saavutamisele ning arengule ja rahule. Hirm vägivalla, sealhulgas ahistamise ees, piirab naiste mobiilsust ning kitsendab nende ligipääsu ressurssidele ja igapäevaelu põhitegevustele. Naistevastane vägivald tähendab ka suuri sotsiaalseid, tervishoiu- ja majanduslikke kulusid üksikisikule ja ühiskonnale. Naistevastane vägivald on üks olulisi sotsiaalseid mehhanisme, mille kaudu naised allutatakse meestele. Paljudel juhtudel pannakse naiste- ja tütarlastevastast vägivalda toime perekonnas või kodus, kus vägivalda tolereeritakse. Tüdruklaste ja naiste hooletussejätmisest, füüsilisest ja seksuaalsest väärkohtlemisest ning pere-  ja teiste leibkonnaliikmete toimepandud vägistamisest, samuti abikaasa ja teiste isikute toimepandud väärkohtlemise juhtumitest sageli vastavatele instantsidele teada ei anta ning seega on neid juhtumeid raske avastada. Isegi kui sellisest vägivallast teatatakse, ei suudeta ohvreid sageli kaitsta ega vägivallatsejaid karistada.

118.  Naistevastane vägivald on meeste ja naiste ajalooliselt väljakujunenud ebavõrdsete võimusuhete väljendus, mis on viinud meeste ülemvõimuni, naiste diskrimineerimiseni ning naiste täieliku arengu takistamiseni. Naist kogu elukaare vältel saatev naistevastane vägivald  tuleneb peamiselt kultuuris omaksvõetud käitumisviisidest, eelkõige teatud tavade ja kommete kahjulikust mõjust ning rassist, soost, keelest või religioonist tingitud äärmuslikest suhtumistest, mis põlistavad naiste madalamat staatust perekonnas, töökohal, kogukonnas ja ühiskonnas. Naistevastast vägivalda süvendab ühiskonnapoolne surve, eelkõige teatud naistevastaste tegude hukkamõistmisel kogetav häbi, naiste juurdepääsu puudumine õigusalasele teabele, abile või kaitsele; naistevastast vägivalda tõhusalt keelustavate seaduste puudumine; kehtivate seaduste muutmata jätmine;  riigiasutuste ebapiisavad jõupingutused olemasolevatest seadustest teavitamisel ja nende rakendamisel;  ning vahendite puudumine vägivalla põhjuste ja tagajärgede käsitlemiseks nii hariduse kui muudes valdkondades.

Naistevastasest vägivallast loodud meediapildid, eriti need, mis kujutavad vägistamist või seksiorjust ning naiste ja tüdrukute kasutamist seksiobjektina, sealjuures pornograafia, on teguriteks, mis toetavad niisuguse vägivalla leviku jätkumist ning avaldavad kahjulikku mõju ühiskonnale tervikuna, eelkõige lastele ja noortele.

119.  Vajalik on välja töötada terviklik ja multidistsiplinaarne lähenemine sellisele keerulisele ülesandele nagu naistevastasest vägivallast vabade perekondade, kogukondade ja riikide propageerimine ning see on ka teostatav. Võrdõiguslikkus, naiste ja meeste partnerlus ning inimväärikuse austamine peavad läbima kõiki sotsialiseerumisprotsessi etappe. Haridussüsteemid peaksid edendama naiste ja meeste eneseväärikust, vastastikust austust ning koostööd.

120.  Programmide väljatöötamist ja muutuste jälgimist raskendab vägivalla levikut puudutavate piisavate soopõhiste andmete ja statistika puudumine.  Konkreetsete sekkumisstrateegiate kavandamiseks tehtavaid jõupingutusi takistavad perevägivalla, seksuaalse ahistamise ning era- või avalikus elus, sh töökohal asetleidva naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ebapiisav ja puudulik dokumenteerimine ning uurimine. Mitmete riikide kogemused näitavad, et naisi ja mehi saab vägivalla kõigi vormide kaotamiseks mobiliseerida ning nii vägivalla põhjuste kui ka tagajärgedega tegelemiseks on võimalik rakendada erinevaid meetmeid. Vajalikeks liitlasteks muutuste esilekutsumisel on soolise vägivallaga võitlemiseks oma jõud ühendavad meeste grupid.

121. Naisi võib ähvardada ka vägivald, mida panevad toime võimukandjad nii konfliktides kui konfliktivälistes olukordades. Kõigi ametnike koolitamine humanitaar- ja inimõigustealase õiguse valdkonnas ning naistevastase vägivalla toimepanijate karistamine aitaks tagada, et riigiteenistujad, keda naised peaksid saama usaldada, sealhulgas politsei- ja vanglatöötajad ning julgeolekujõud sellist vägivalda toime ei paneks.

122.  Teravaks rahvusvaheliseks probleemiks on naiste ja tütarlastega kaubitsemise tõkestamine seksitööstuse eesmärgil.  Inimkaubanduse ja teiste isikute prostituutidena eskpluateerimise  tõkestamise 1949. aasta konventsioon /20/  ning muud asjakohased õigusaktid tuleb läbi vaadata ning tõhusamaks muuta. Naiste kasutamisest rahvusvahelistes prostitutsiooni- ja inimkaubandusvõrgustikes on saanud rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse põhikese. Naistevastase vägivalla küsimustega tegeleva ÜRO inimõiguste komisjoni eriraportööri, kes on uurinud selliseid tegusid naiste ja tütarlaste inimõiguste ja põhivabaduste rikkumise täiendava põhjusena, kutsutakse üles oma volituste raames ning viivitamatult käsitlema rahvusvahelise seksikaubanduse eesmärgil toimuva inimkaubanduse küsimust, samuti sundprostitutsiooni, vägistamise, seksuaalse kuritarvitamise ja seksiturismi küsimusi. Sellise rahvusvahelise kaubanduse ohvriks langenud naiste ja tütarlaste puhul valitseb suurem vägivalla jätkumise, samuti soovimatu raseduse ja seksuaalsel teel levivatesse haigustesse, sealhulgas HIV/AIDSi nakatumise oht.

123. Naistevastase vägivallaga tegelemisel peaksid valitsused ja teised tegutsejad edendama soosapekti aktiivset ja avalikku lõimimist kõikidesse poliitikavaldkondadesse ja programmidesse, et enne otsuste vastuvõtmist oleks võimalik analüüsida nende mõju naistele ja meestele.

Strateegiline eesmärk D.1.

Võtta integreeritud meetmeid naistevastase vägivalla ennetamiseks ja kaotamiseks.

Meetmed, mida tuleb võtta

124. Valitsuste poolt:

• Mõista hukka naistevastane vägivald ja hoiduda mis tahes kommetele, tavadele või usulistele kaalutlustele viitamisest hiilimaks kõrvale oma naistevastase vägivalla kaotamise kohustusest, nagu need on sätestatud Naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsioonis;
• Hoiduda naistevastase vägivalla toimepanekust ning rakendada nõuetekohast hoolsust, et ennetada, uurida ja karistada siseriiklikele õigusaktidele tuginedes naistevastaseid vägivallaakte sõltumata sellest, kas need on toime pandud riigi või eraisikute poolt;
• Kehtestada ja/või tugevdada siseriiklikus õiguses kriminaal-, tsiviil-, tööõiguslikke ja halduskaristusi, et karistada ja heastada naiste- ja tütarlastevastast vägivalda, sõltumata sellest, kas vägivald leidis aset kodus, töökohal, kogukonnas või ühiskonnas;
• Võtta vastu ja/või rakendada ning regulaarselt läbi vaadata ja analüüsida õigusakte, et tagada nende tõhusus naistevastase vägivalla kaotamisel, rõhutades vägivalla ennetamist ja vägivallatsejate vastutusele võtmist; võtta meetmeid, et tagada vägivalla ohvriks langenud naiste kaitse, juurdepääs õiglastele ja tõhusatele õiguskaitsevahenditele, milleks on muu hulgas kahju hüvitamine ja hüvitise maksmine ning ravi, ning vägivallatseja rehabiliteerimine;
• Teha aktiivselt tööd selle nimel, et ratifitseerida ja/või rakendada rahvusvahelisi inimõigustealaseid norme ja õigusakte seoses naistevastase vägivallaga, sealhulgas neid, mis sisalduvad Inimõiguste ülddeklaratsioonis, /21/ Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, /13/,  Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelises paktis, /13/  ning Piinamisening muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastases konventsioonis /22/;
• Rakendada Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni, võttes arvesse naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee üheteistkümnendal istungjärgul vastu võetud üldist soovitust 19 /23/;
• Edendada soosapekti aktiivset ja avalikku lõimimist kõikidesse naistevastast vägivalda puudutavatesse poliitikavaldkondadesse ja programmidesse; julgustada, toetada ja rakendada meetmeid ja programme, mille eesmärk on parandada naistevastase vägivalla põhjusi, tagajärgi ja mehhanisme puudutavaid teadmisi ja neist arusaamist selliste poliitikate rakendajate,  näiteks õiguskaitseametnike, politsei ning kohtu-, meditsiini- ja sotsiaaltöötajate hulgas, samuti nende hulgas, kes tegelevad vähemuste, rände  ja põgenike küsimustega, ning töötada välja strateegiad vältimaks vägivalla ohvriks langenud naiste taasohvristamist sootuimade seaduste või kohtupraktika või täitemenetluste tõttu;
• Tagada vägivalla ohvriks langenud naistele juurdepääs õigusemõistmise mehanismidele ja vastavalt siseriiklikele õigusaktidele õiglastele ja  tõhusatele heastamismeetmetele kannatuste eest  ning teavitada naisi nende õigustest selliste mehhanismide kaudu õiguskaitse taotlemisel;
• Võtta vastu ja rakendada õigusakte naistevastaste vägivalla toimepanijate ja naistevastase vägivalla, nagu näiteks naiste suguelundite moonutamise, tüdruklaste tapmise,sünnieelse  lapse soo valiku ja kaasavaraga seotud vägivalla vastu ning toetada jõuliselt valitsusväliste ja kogukondlike organisatsioonide jõupingutusi selliste tavade kaotamiseks;
• Koostada ja rakendada kõikidel asjassepuutuvatel tasanditel tegevuskavasid naistevastase vägivalla kaotamiseks;
• Võtta kõiki asjakohased meetmed, eriti hariduse valdkonnas meeste ja naiste sotsiaalsete ja kultuuriliste käitumismustrite muutmiseks ning kõrvaldada eelarvamused, tavad ja  igasugused muud praktikad, mis põhinevad arusaamal ühe soo alaväärsusest või üleolekust või meeste ja naiste stereotüüpsetel rollidel;
• Luua või tugevdada institutsioone, mis võimaldaksid naistel ja tütarlastel teatada nende vastu toimepandud vägivallast turvalises ja usalduslikus keskkonnas, kartmata karistusi või kättemaksu, ning esitada süüdistust;
• Tagada, et puuetega naistel oleks ligipääs naistevastase vägivallaga seotud teabele ja teenustele;
• Töötada välja, täiustada või arendada, vastavalt olukorra vajadustele, ning rahastada koolitusprogramme kohtu-, õigus-, meditsiini-, sotsiaal-, haridus-, politsei- ja sisserändega tegelevatele töötajatele, et vältida naistevastasele vägivallale viivaid võimu kuritarvitusi ja tõsta selliste töötajate teadlikkust soolise vägivalla ja vägivallaga ähvardamise olemusest, et tagada naisohvrite õiglane kohtlemine;
• Võtta vajaduse korral vastu uusi  ja tõhustada olemasolevaid seadusi, mis karistavad politseid, julgeolekujõudusid või teisi riigitenistujaid, kes panevad oma kohustuste täitmisel toime naistevastase vägivalla akte; vaadata läbi olemasolevad õigusaktid ja võtta tõhusaid meetmeid sellise vägivalla toimepanijate suhtes;
• Eraldada riigieelarvest piisavad vahendid ja mobiliseerida kogukonna ressursse naistevastase vägivalla kaotamisele suunatud tegevusteks, sealhulgas ressursse tegevuskavade rakendamiseks kõikidel asjassepuutuvatel tasanditel;
• Lisada ÜRO asjakohaste inimõigustealaste õigusaktide sätete kohaselt esitatud aruannetesse informatsiooni naistevastase vägivalla ning meetmete kohta, mida on võetud Naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsiooni rakendamiseks;
• Teha koostööd naistevastase vägivalla küsimustega tegeleva ÜRO inimõiguste komisjoni  eriraportööriga ja pakkuda talle abi oma ülesannete täitmisel ning esitada kogu nõutavat teavet; teha koostööd ka teiste pädevate organitega, näiteks piinamise küsimustega tegeleva ÜRO inimõiguste komisjoni eriraportööriga ning kokkuvõtliku, kohtuvälise või omavoliline hukkamine küsimustega tegeleva ÜRO inimõiguste komisjoni eriraportööriga seoses naistevastase vägivallaga;
• Soovitada, et inimõiguste komisjon uuendaks naistevastase vägivalla eriraportööri volitusi, kui tema ametiaeg 1997. aastal lõpeb, ning vajaduse korral neid uuendada ja tugevdada.

127. ÜRO peasekretäri poolt:

Anda naistevastase vägivalla küsimustega tegeleva ÜRO inimõiguste komisjoni eriraportöörile igakülgset abi, eriti töötajaid ja ressursse kõigi oma ülesannete täitmiseks, eriti missioonide elluviimiseks ja järelmeetmete võtmiseks kas üksi või koos teiste eriraportööridega ja töögruppidega ning asjakohast abi perioodiliste konsultatsioonide läbiviimiseks Naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee ja kõigi

rahvusvahelise lepingu alusel loodud organitega.

128.  Valitsuste, rahvusvaheliste organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide poolt:

• Toetada ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti pagulasnaiste kaitset ja ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti pagulastevastase seksuaalvägivalla ennetamist ja sellele reageerimist  puudutavate suuniste levitamist ja rakendamist.

Strateegiline eesmärk D.2.

Uurida naistevastase vägivalla põhjusi ja tagajärgi ning ennetusmeetmete tõhusust.

Meetmed, mida tuleb võtta

129. Valitsuste, piirkondlike organisatsioonide, ÜRO, muude rahvusvaheliste organisatsioonide, teadusasutuste, nais- ja noorteorganisatsioonide ning valitsusväliste organisatsioonide poolt vastavalt vajadusele:

• Edendada teadusuuringuid, koguda andmeid ja koostada statistikat, eelkõige seoses perevägivalla ja naistevastase vägivalla eri vormide levikuga, ning toetada teadusuuringuid naistevastase vägivalla põhjuste, olemuse, tõsiduse ja tagajärgede ning naistevastase vägivalla ennetamiseks ja heastamiseks rakendatud meetmete tõhususe kohta;
• Levitada laialdaselt teadusuuringute tulemusi;
• Toetada ja algatada uuringuid vägivalla, nagu näiteks vägistamise mõju kohta naistele ja tütarlastele ning teha saadud teave ja statistika avalikkusele kättesaadavaks;
• Julgustada meediat uurima soorolle puudutavate stereotüüpide mõju, sealhulgas stereotüüpide mõju, mida kinnistatakse soolist vägivalda ja ebavõrdsust tootvates reklaamides ning seda, kuidas neid elutsükli vältel edastatakse ning võtma meetmeid selliste negatiivsete kuvandite kõrvaldamiseks vägivallavaba ühiskonna toetamise huvides.  

Strateegiline eesmärk D.3.

Kaotada naistega kaubitsemine ning osutada abi prostitutsiooni ja inimkaubanduse tõttu vägivalla ohvriks langenud naistele.

Meetmed, mida tuleb võtta

130. Lähte-, transiit- ja sihtriikide valitsuste, piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vastavalt vajadusele:

• Võtta kaalumisele inimkaubandust ja orjandust käsitlevate rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimine ja elluviimine;
• Võtta asjakohaseid meetmeid, et tegeleda peamiste, sealhulgas väliste teguritega, mis aitavad kaasa naiste ja tütarlaste kaubitsemisele prostitutsiooni ja seksitöö muude vormide, sundabielude ja sunniviisilise töö eesmärgil, et kaotada naistega kaubitsemine, sealhulgas tõhustada olemasolevaid õigusakte, et tagada naiste ja tütarlaste õiguste parem kaitse ja karistada vägivallatsejaid, kasutades selleks nii kriminaal- kui ka tsiviilõiguslike meetmeid;
• Tõhustada koostööd ja kooskõlastatud tegevust kõigi asjaomaste õiguskaitseorganite ja asutuste vahel, et likvideerida riiklikud, regionaalsed ja rahvusvahelised inimkaubanduse võrgustikud;
• Eraldada vahendeid terviklike programmide elluviimiseks, mille eesmärgiks on aidata inimkaubanduse ohvritel taastuda ja ühiskonda integreeruda, sealhulgas tööalase koolituse, õigusabi ja konfidentsiaalsete tervishoiuteenuste kaudu, ning võtta meetmeid valitsusväliste organisatsioonidega koostöö tegemiseks, et tagada inimkaubanduse ohvritele sotsiaalne, meditsiiniline ja psühholoogiline tugi;
• Töötada välja haridus- ja koolitusprogrammid ja -poliitikad ning kaaluda seksiturismi ja inimkaubanduse ennetamisele suunatud õigusaktide vastuvõtmist, pöörates erilist tähelepanu noorte naiste ja laste kaitsmisele.

13/ General Assembly resolution 2200 A (XXI), annex.
20/ General Assembly resolution 317 (IV), annex.
21/ General Assembly resolution 217 A (III).
22/ General Assembly resolution 39/46, annex.
23/ Official Records of the General Assembly, Forty-seventh Session, Supplement No. 38 (A/47/38), chap. I.